Poliitik Liisa Oviir. Foto: erakogu.
Kuidas lapsed Teid muutnud on?
Mul on kaks, praeguseks ajaks juba teismeeas, poega. Ma usun, et lapsed on emale vast kõige tugevamad mõjutajad ja suurimad muutjad elus üldse. Kõigepealt muidugi armastuse mõiste ja armastamise võime ja tähendus muutub oluliselt. Nooruki üsna enesekesksest ja isekast armastusest saab järsku kõikehõlmav ja jalust niitev isetu armastus. See oli minu jaoks isegi veidi ootamatu, et sellised tunded olemas on. Arusaamine, et võimalus oma lapsega viibida ühes ruumis ja teda lihtsalt vaadata (isegi väga-väga väsinuna) ongi suurima naudingu pakkuja, oli võimas.
Loomulikult kasvatab lapse saamine nii iseloomu kui distsipliini, võimekust asju näha suuremalt ning paratamatult ka prioritiseerida.
Kui lapsed juba veidi suuremad ja hakkavad kõikvõimalike (ja võimatute) teemade osas küsimusi esitama, see paneb ennast mõtlema vahel ka nendele teemadel, millele muidu ei ole mahti mõelda. Näiteks kuidas vastata kaheaastase lapse küsimusele: “miks laupäev pole reede?”
Kas mäletate oma laste esimesi sõnu? Kui vanad lapsed olid? Kui jah, siis miks arvate, et just need olid esimesed sõnad?
Minu mõlema lapse esimene sõna oli üsna traditsiooniliselt “emme” ja mõlemal oli see selgeks saanud üheksandaks elukuuks. Eks on see ju ka sõna, mida laps sellel perioodil enim kuuleb. Täielikult ei saa muidugi välistada ka ema soovmõtlemist.
Mis Teie enda esimene sõna oli?
Minu enda esimene sõna oli minu ema väitel olnud lemmik mänguasja järgi “ahv”.
Kas aitasite keele arendamisele teadlikult kaasa? Oli Teil selleks mõni nipp?
Keele arendamisega tegelesime üsna süstemaatiliselt, küll ilmselt paratamatusena esimese lapsega ikka veidi rohkem. Abiks olid eelkõige raamatud ja sõnakaardid. Lisaks algelised loendamisharjutused, mis kindlasti boonusena ka keelt arendasid.
Kas olete laste naljakaid ütlemisi kogunud?
Laste ütlemisi olen kogunud episoodiliselt. Laste ütlused on tõeliselt armsad ja naljakad, mistõttu kindlasti ka väärt talletamist. Samas on väikelapsega päevad pikad ja intensiivsed, mistõttu õhtusse lükatud ülestähendamine jäi sageli sootuks tegemata. Sellest on muidugi nüüd kahju. Õnneks mõned ütlused said siiski üles märgitud ja nüüdseks pakuvad nalja ning ka äratundmisrõõmu autorile endalegi.