Foto: Merilin Mandel
Kas Teile meenub mõni enda lõbus ütlemine, mida vanemad või vanavanemad on meenutanud?
Ema on rääkinud, et käisime tihti ühe eakama sugulase juures, kes mulle ka vahel muinasjutte luges. Ükskord lasin tal neid kohe mitu järjest endale ette kanda, kuni ta lõpuks nentis, et silmad on lugemisest väsinud. Mina aga julgustasin: “Pane siis pirrid ette!”
Kuidas lapsed Teid muutnud on?
Lapsed on mulle õpetanud, et armastust tuleb alati välja näidata ja ütelda, kui isu peale tuleb! Armastust ei tohi endale jätta. Kindlasti ei põe ma enam iga väikese asja pärast. Vähemalt mitte nende asjade pärast, mis on seotud eluga kodust väljaspool. Nüüd on põdemised ja mured teised ja pigem seotud lastega ning emaks olemisega. Muidugi on kannatlikkus asi, mida õpib vist iga lapsevanem.
Kas mäletate oma laste esimesi sõnu? Kui vanad lapsed olid? Kui jah, siis miks arvate, et just need olid esimesed sõnad? Mis Teie enda esimene sõna oli?
Lapsed oli aastased, kui ütlesid sõna “lamp”, aga nende keeles kõlas see “amp”. Meelde on jäänud, et poegadele meeldis väga lakke vahtida ja lampidele järele vaadata. Mina ise hakkasin vanemate sõnul väga varakult rääkima. Vanaema meenutab, et kui ma esimesi püstitõusmise katsetusi tegin, tõi ta mulle, selleks, et mind seda tegama meelitada, elevandi ja kordas ise: “elevant, elevant” ning mina jäljendasin: “ele, ele, ele”.
Kas aitasite keele arendamisele teadlikult kaasa? Oli Teil selleks mõni nipp?
Me vaatasime lastega palju raamatuid ja rääkisime, mida näeme. Võib-olla seetõttu, et nad on kaksikud, kujunes poistel varakult välja oma keel, mille abil nad omavahel räägitud said. Meile arusaadavat eesti keelt ei läinud neil vajagi.
Kas olete laste naljakaid ütlemisi kogunud?
Olen neid ikka päevikusse üles kirjutanud. Neil on paljude asjade kohta oma väljendid ja sõnad. Näiteks oma väikest seitsmekuust venda kutsuvad nad hellitavalt “Väike Pemm” ja ma ei teagi, miks.